чума, प्लेग,  瘟疫! ‒ küüslauku söödagu, hinge roojast haritagu! 

mēras, maras, katk! ‒ kus koos on hirm ja surm ja lootus!

                                                     ***

Sündisin vaevalt aasta pärast maailma viimast suurt verevalamist tillukesel Euroopa maal, mille põliselanike hulk küünib napilt miljonini. Lühiduse mõttes nimetagem see U-ks. Valisin u-tähe, sest alles hiljaaegu avastasin, et mõningaid kõige tähtsamaid asju ja nähtusi öeldakse ja kirjutatakse mu emakeeles sõnadega, milles rõhk langeb u-häälikule ja -tähele. Niisiis, 'surm', 'tuli', 'muld, 'tuhk', 'tuul', 'jumal', 'usk', 'kurbus', 'kuri', 'uni', 'lumi', 'sugu', 'nukrus', 'hullus', 'hurm', 'uhkus', 'lugu', 'luule', 'luu', jne.  Alles nüüd, seda kirjutades panen tähele, et näiteks inglise keeles pole üheski nimetatud sõnas u-häälikut ega -tähte. [Vt. edasi: "Sümbiootiline kultuur. Mõtisklus U-st", Tartu: TÜ Kirjastus, 2005]

HINGE KULG JA KLIIMA ÜLLATUSED

(Tallinn: Eesti Raamat, 1990)

 

Passi kaotamise puhul

Pass kaotatud - elagu vabadus!

Su näokild pudenes sinust,

templi kõva rant andis järsku järele,

ja sina, heitnud õlult paarkümmend aastat

ja riigivalvuri hoolitseva pilgu,

lõpuks sukeldusid vabadusse. Vabadus!

Ei juhatanud sind tagasi aadress,

ei allkiri, ei tuleviku Ariadne-lõng,

isegi mitte müüt, mille abil ettenägelikult

olid püüdnud paljundada iseennast.

Vihm ja lörts pudendavad sind,

võõrad käed muserdavad. Sinu kujutis

laguneb trampivate jalgade all.

(Õige kohe tunda saad ise ajaloo jala kaalu.)

Vabadus! Õhuruumi, mis olid sina,

laskub karge lumehelves, viivu püsib.

Jumalaga

Me lahkume. Farewell ja abrazos

jäävad hõljuma nagu ehmunud taskurätt tuulde,

adrulõhnaline valevus sinisügaviku kohale.

Miski soe, nagu magav laps sinus,

juurdub ja katkeb sealsamas valusalt.

Me pole veel teineteisele selga pööranud,

kuid juba ma tean, et kohe astun ma taas

oma üksildusse. Me astusime teineteisest

läbi, südamed tuksatasid tundlikult

vastakuti sattudes. Me sirutame

oma eemalduvatest sügistest käed tagasi,

lapsepõlve tulekera tabada püüdes, kartuseta.

Siis rõkatavad rõõmsalt telefonid

ja uksekellad, põhjamaise pehme lumena

sajab käepatsutusi õlgadele,

toostid voolavad üle kõnekast kiitusest: welcome!

tere tulemast tagasi inimeste sekka,

sina kadunuke, kalmistu teedelt.

Täitumine

Sa poed mulle päris kurgu alla,

teed sinna oma pesa -

kusagil pole mul soojem -,

seal on sinu linnutee.

Sa oled ennast jaotanud, oled

sünnitanud, oled rebenedes hargnenud.

Mäletad sa ikka neid väikesi

vaevumärgatavaid radu,

mis kaugemale kulgevad sinu omast?

Sa oled jäänud. Ma ei mõtlegi

veretavaid õisi, mida sa minule heldelt,

kunagi keelamata, oma ööde ja päevade aiast kingid.

Muidugi jääd sa avatuks eksitusele - vabaks -,

sest meie kõrval hõljub aina hingi hüljatuse tuules.

Alguse kuld sinu sisemusest vabaneb,

minu kurgu all, sinu linnuteel täitub.

Kujutlus, et tolm võiks olla ainult sealne

Taevas püsib sinine sel

Eesti kevadel (tuleviku-

hõllandus? -enne?). Sõnad

vabastavad silmapiiri ja

korraga oleme kõik nagu

paremad kui muidu. See

on midagi niisugust: puu-

särkidest, mis vaibumatult

hõljuvad sinu kujutluse

tuules, pole kurjuseks

enam asja. Ka headuseks ei,

aga põrm - mis tahes tolm -

sisaldab nukrust ikkagi rohkem

kui elus keha. Seega tavatu

tasakaalutus siinses, elavas,

mis endeliselt, tõotavalt

jäljendab teist, tõelist

sel eriti sinise taevaga

kevadel Eestis.

1988 mai

Saksamaa unenägu, aastal 1988

            

                                                      Inspiratsiooni eest tänades

                                                      nikaraagua luuletajat Joaquín Pasost

See on Saksamaa 43 aastat pärast ajaloo armetuimat

                                               kingseppa.

Härra Grass elab teispool müüri, mis selleks rajatigi,

et olla täiesti vaba õnnetust kassi-hiire kompleksist.

Nüüd aga ähvardavad segaduse tuuled juba idast,

kus ordnung ordnungis ei ole.

Vastukaaluks jälgitakse siipool kiivalt

vana teoreemi täissöönud keha lihtsatest

                                konsekventsidest:

reisijale lööb põldudelt ninna rammusat

                                seasõnnikuaroomi

ja sakslaste maod seedivad rõõmsalt mulksudes

bockwurste ja würstcheneid, õllega õilistatuid.

Mis loevad siis mälestused - rotikarva

                               kasarmumajad -

või mis loeb mõni sulesepp, keda rotitar uneski

                               ahvatamas käib?

Kellele veel siis kirjutas oma hinweised

lehviva habemega tulisilmne mees kui mitte meile!

Pole mõtet vaielda, igatahes siin sozialismus

                                    funktioniert.

Noorte sakslannade tugevad rinnad (mida nad suviti

                             varjatagi ei püüa)

kuulutavad lootusrikast tulevikku germaanlaste soole.

Vanad naised ei väsi istutamast punaseid roose

                        rotikarva majade vahele.

Tedretähniline poiss, kes juba kümme minutit

visalt ja viljatult - kikivarvul, keeleots suust väljas -

margiautomaadist marki välja meelitab,

on Hegel või Leibniz, ei - Schopenhauer hoopis.

                                          (Õnneks!)

Bachid ja Händelid linnaplatside pjedestaalidelt

noogutavad leplikult.

Tõsi, noorel Lutheril (Weimaris Cranachi pildil)

on endiselt salalik ketseriilme ja keegi ei keela

väikest unenäonalja:

ühel õhtul, hämaras - ikka sealsamas Weimaris -

saab vanahärra Goethel oma üleajalisest tähtsusest

                                  isu täis,

ta hiilib paar tänavat edasi oma goethe-hausi

ja eksimatu sõrmeliigutusega - nagu tuhanded

                                    idasakslased

selsamal õhtul selsamal kellaajal, oma teise,

kompamatu nälja sunnil - manab nelinurksesse

                                   imekasti

noore naise maagilise naeratuse westdeutsche TV-st.

EESTI ELEEGIA JA TEISI LUULETUSI

(Tallinn: Kupar, 1997)

 

Eesti eleegia

 

                   

28.septembril 1994. aastal veidi pärast südaööd hukkus tormisel Balti merel, paigas, mida meremehed kutsuvad "laevade kalmistuks", Eesti pealinnast Tallinnast Rootsi pealinna Stokholmi suundunud reisipraam "Estonia", viies endaga merepõhja ligemale 900 inimelu. See on suurima ohvrite arvuga rahuaja laevahukk Läänemerel. Laeva hukkumise põhjusteks peetakse nii võimalikku tehnilist puudust kui ka inimlikku viga. Välistatud pole kuritahtlik tegugi. Uurimiskomisjoni ainus kindel järeldus on, et hiigellaeva viis merepõhja vesi.

See ei saanud ju tõsi olla.

Hämmingu klambrid pitsitasid tol hommikul kurku.

Jalgades oli tinaraskus, otsekui kiskunuks muld

                             meid oma juurte juurde,

nagu vesi neid seal unesängidest, alasti lapsi,

korraga oma raudkülmadele rindadele rebis.

See ei saanud ju tõsi olla.

Vabadus pidi lõpuks tähendama soojust, mõnu.

Nagu ikka, esimeste seas, uhkena Eesti kihutas edasi.

Aegade hämarusest painanud lõõg

pidi lõpuks ununema, tume keskaeg

oma totrate tabudega taanduma.

Kas polnud küllalt juba kummardatud

saksa saksu, viikingite võsusid, vene vembutajaid,

käpuli sooserval kändude-kividega räheldud?

Ja kui rahvas võtab võimu enda kätte,

miks siis ihutroosti pidu ei võiks igavesti kesta?

(Prohvetite hingeõhk siin maal lähedalt on puhunud

kummassegi kõrva: Hegel, Marx, Lenin, Bahtin. Kes

pahemalt, kes paremalt, sõltub, kustpoolt

maakaarti uurida. Vaene väike juut Juri Lotman, 

õnnetul-hapral keskteel, prohvetiks saamise lootuseta,

silmad viimast korda taeva poole lahti siin Euroopa

kolka Tartu kalmistul, mullu vingel sügispäeval, isamaata,

kõnedeta, kord venelaseks, kord lätlaseks peetu,

saatjaks viiul üksi, ööbikulauluga toitvalt jõelt,

mis ise ükskõikselt, jahedana mööda voolab.)

See ei saanud ju tõsi olla.

Mis tobedad targutused Jumalast, süüst,

                     paastu kohustusest!

Kus oli Kristus siis, kui ristirüütlid tapsid

Maarjamaa lapsi, vägistasid naisi ja neitseid,

kui vaevalt esimesed oma kojad endale rajatud,

leidsime end taas Siberi igilumistelt lagendikelt,

                 hamba all kirisemas kelts,

kõnnumaa kalgist kolkast, sealt,

                 kust me olevat tulnudki.

See ei saanud ju tõsi olla.

Eurooplased oleme mitutuhat aastat juba:

varased põlluharijad, sellal kui teised, vägevamad,

õgisid naabreid, täitmatu rohutirtsuparvena

avastasid, rüüstasid uusi mandreid,

kannuseks nälg, võõramaa naise pimemagus üsk.

       

Siis kuristik, kibedus, niikuinii surma jahe irve.

Ons väiksus õilsuse tõend? Kas pole meiegi ihaldanud

keskpäeva oma leinataeva all?

Eestlaste kuningas tõusmas Ümera väljalt,

võõraste kurnajate veri mõõgalt

rõõmsana säramas päikese poole!

Laevatuled kustusid äkki,

vee üsas, adrude, tummade kalade keskel

uinus koolitäis lapsi, und nähes

selgest, helgest suvehommikust.

See ei saanud ju tõsi olla.

Oleme sobranud ajalootolmus,

oma härraste sohilapsi appi hüüdes.

Kuid kes tunneks ära Sittowi äbara nime

Euroopa losside lõputuis urkais,

madalmaade maalijate arvutus parves?

Kes märkaks Schmidti higi ja hinge

kosmosesse uurduval läätsel,

                 mis valgustab niigi,

Martensit vene riigiteenrite truu

sõjasalga lipsuta järelväes?

Siis Peterson - verinoorelt hauda rännanud

                      Eesti Keats,

lauluisa Kreutzwald, kes Maarjamaa sangarit

Tartarosse armastust otsima juhatas,

                      nagu Vergilius Dantet.

(Sellal kui sakslaste Faust juba mõnusasti

taevas Maarja põlvedel tukkus - hilja, ikka hilja!)

Või koidulaulik Koidula, kelle ronkmustad

lehvivad juuksed tõendavad eestlaste põlvnemist

Peruamaa esi-inkast samal viisil

nagu berberinaise karvust tehtud Viiralti pintsel.

Kes õpiks hääldama nende nimesid, või veel vähem

kõlavat, kohmakalt liitsõnalist Tammsaaret,

hooliks tema mullakarva tõest

keeles, mis on sama, mis baskide keel,

pärismaalaste nahuatl, keltide jabur joru.

See ei saanud ju tõsi olla.

Nüüd vajus Eesti taas ühishauda,

nõnda äkki, et ei jäänudki aega selgitada,

kes aegade udus oli isand olnud, kes ori,

kes surmatunnini ameles lõbude voodis

ja kes isamaad armastas.

Oo surmatantsu möllu! Ühtviisi kärisevad

                    ihuni, luudeni

rõivad sipelgailt, kes aina ette hoolitsesid

ja neilt, kes oma õhukesest kehast

läbi puhuda lasksid tänasel tuulel!

Oo surma alfabeetilist, meie arukate märkide

tumedusest, heledusest mitte põrmugi hoolivat naeru!

Kõik sõnad olid 0-märgilised, kui

eestlane sirutas käe uppuvale venelasele,

kui kuiv rootslane oma luidrast rinnast

järsku välja kiskus sooja, mida ulatada

                  külmuva eestlase südameni.

Ei sel sajandil varem olnud raudmärg jalg

nõnda tallanud, verepiiskadeni,

skandinaavia lõvi vägevat skeletti.

See ei saanud ju tõsi olla.

Kuidas lohutada saakski too teine,

veel pimedamast ööst tulnud laine,

kuri ähkimine kukla taga,

mida eestlased oma laulupidude rõkkeis

unenägudest väsimatult, asjatult kutsuvad, kustutavad?

Mind ei huvita sinu kalmistud ega su tõestus,

et su surnuaedades varjul on teine, suuremgi riik.

Mind huvitab hoopis elu, meie aja

kaleidoskoobi võime värvidele anda eriline muster.

Veel õhkõrn pööre, veel veerand kraadi

osava, kreeka taidureilt õpitud liigutusega,

ja avaneb turvaline, õnnis pragu!

See ei saanud ju tõsi olla.

Eurooplased oleme mitutuhat aastat juba. 

Mitutuhat aastat enne Marxi ja Friedmani

teadsime, et Penelope süda

ei jää külmaks Tüürose purpurile

ja et najaadidega vallatlev Odysseus

õigupoolest igatseb, et kodutee eal ei lõpeks

ja et vaene orb Telemachos on Oidipus,

kes oma sängi aina laiemaks konstrueerivaid

vanemaid lakkamatult segab,

nagu idaslaavi tundeline idu

toda Prantsusmaa peaministrit, kes

1990-ndate hakul kolleegide jahmatuseks

endale kuuli pähe lasi.

Jälle tuled sa lagedale oma müütidega.

Meil pole lihtsalt nendeks aega. Miks peaksime

meie, señor González ja Herr Kohl,

muretsema osooni pudenemise pärast oma peade kohal,

und nägema uppuvast Eestist või vajuvast Euroopast,

kui meie pead ja kõhud valutavad igal nädalalõpul

niigi selle pärast, kuidas meie armsad kaasmaalased

oma armsail sõidukeil mererandadele uut hapnikku

                        ahmima pääseksid,

kuidas on võimalik, et täna Real nõnda hävitavalt lüüa

sai Bavarialt, või vastupidi,

ja kuidas vorsti hinna kõikumist on mõjutanud

õhumüür, Marxi vaim, mis endistviisi

irvitades huljub Unter den Lindeni

ja Tierparki vahel - meie jõulistest haamritest,

meie soojadest kallistustest hoolimata!

See ei saanud ju tõsi olla.

Eurooplased oleme mitutuhat aastat juba.

Meie uuestisündide juures ämmaemandana

ärevalt askeldas Platon. Temalt õppisime,

et armastusest tähtsam on armastuse mõte;

tema valgustas Eco ajus õitsema roosi nime

ja juhtis Lotmani pintsetti,

mis elu sültjast kaevust valguse kätte

tiris elu rabelevaid märke.

Kas oli Platon kunagi armastanud?

Me ei tea sest midagi, hoolimata

tema väiteist, nagu ei saaks

armastus pesitseda armastatus,

vaid üksnes armastajas endas.

Seal on need armastajad iseendast:

keset prahti triivima Singeli kanalisse

Amsterdamis

jätavad nad oma kurva müüdava olluse -

ükskõik kas rohelistest, mustadest

või valgetest kolpadest, kurrulistest

või sirgetest ajudest.

(Ennäe porist Rembrandti, ekstaatilist

spermaatilist Van Goghi

maalimas ihukäntsakate vahel

hulpivat ahastust.)

Kuis tahaksid koju, iseenda juurde,

Eesti rohelisse hommikuudusse,

           südamesügavusse, -avarusse,

sinna, kus Euroopa raputab endalt

õhtute kõikteadva kõntsa

ja on uuesti laps!

Ent midagi ei tea me iseendastki -

selle hetkeni, kui lugematuist linnadest,

mägedest, jõgedest, kolmnurkseist

sügavaist kaevudest, naiserindadest,

unustustest, luukeredega ja ristimärkidega

kalmistutest, juuste hõbeniitidest,

veenide võredest ja mälestustest

koosneva, taevani tõusva müüri tagant

ei võngu minuni igatsus, hääl,

mis ei alga ainult minust.

(Palju prohveteid on surnud, selleni elamata,

või elanud, selleni suremata.

Sest vaata, Platon, ei piisa armastusest vaid sinus,

veel vähem armastuse mõttest.

Elavaid aga vähemalt kolm korda

proovib Roheline Rüütel: kas oled truu!

Ole kindel: kolmandat korda

pead ei tõsta see, kelle peast

pakule

ei kuku edevuse kuldne lokk!)

Kõike seda võib nimetada märgiks, uduks,

unenäoks, millekski, mis ei saa tõsi olla,

mis otsemaid haihtub,

- nagu kustusid arvutite targad kolbad

vetikate tuunjasse hämusse tol ööl -

kui poleks mind, poleks sind

sel hetkel, kui Jumal veel ei tea,

kellele nimeks panna Euroopa, kellele Eesti,

kellele roos;

mida nimeks panna meile, kes me vaibumatult

sündides universumi mis tahes mullast, veest,

mis tahes lõhnast, seemnest, tulest,

mis tahes kaugusest,

oleme tõsi, just nõnda, nagu me palume

meilt, kes me võtame ennast vastu,

õrnust (rohkem kui nime), armastust (rohkem

kui verd), valgust (rohkem kui luid).

Oktoober 1994.    

Santiago teelt

III

(Euroopa‑unenägu)

Tõeliselt on ülesanne mitmekordistada sinist taevast,

                                   tasast hommiku‑ulma,

hall narts silme kohalt maha rebida,

olla järv, mis peseb oma silmi, mets, mis valmistab

rohelist sängi, mitte karta olla ringutav ookean,

                                      selgitav kaev.

Vabariik muidugi matkib vabadust.

Iga riik on templijäljend, iga president

                                   papist papagoi.

Igas vabariigis õpitakse uuesti väljalendu

igivana arhitekti visandatud kavalatest koridoridest,

sellal kui võim imeb oma imalaisse seinapragudesse

                          papagoisid ja lõvisid,

                          puuke ja inimesi.

Kõige enam tuleb karta barbareist usuhulle.

Parem olla paganast barbar, varbaotsani.

Parem hull roomlane, Kristuseni.

Kõiges ongi süüdi armastuse kartus. Liiga pirtsakalt

kiljatas õun, sellal kui valamu õiglaselt oigas

                   öiste süümepiinade taaga all.

Me ei puista siia sugugi kultuuri,

vaid see sünnib ja sigitab meidki.

Sellal kui puhkavad presidentide nokad

ja Oktsident ägab lõbude nurgavoodis,

                            maha saamata,

kasvatab Euroopa nähtamatult oma südame poolele

                  tasakaalu igihaljaid võrseid.

Minu elu müraga

Jah, öeldakse: "Neil pole mõtet, sügavust".

  (Otsekui annaks mõtte omamine

   eesõiguse hammustada oma igapäevast leiba)

Neil on vaid müra, vastastikku silmi

pilgutavad suud, vastastikku

välke heitvad selged hambad.

Meie, sügavad, suleme oma mõtte

vaikuse kindlasse kirstu.

Nende hele naer, häälte valjud vasarad

purustavad seinu, tungivad läbi

iga vähegi elava luu.

(Neid haistab iga putukas, puu)

Meie teeme tööd, et tuleks armastus.

Nemad armastavad töötamatagi, rõõmustades.

Tahaksime neid niisutada sügavusega, teha heaks.

Meie oleme head kaevu hämarusest saadik,

                          vastavad nemad.

Sügisel tuul ükskõikselt uhub meie mõlema palgeid.

Surmatunnini ei tea me,

kes kellele ütlema pidi tänu- ja kiitusesõnu.

Sul on luba uskuda märke, mis sulle meeldivad

Ei loe, et su esivanemad

rääkisid teises keeles.

(Seda keelt ei tunne keegi)

Sõnadest ehitada sai vaid kilbi,

mis rahuajal kaitses.

Sõjaajal, armastuse ajal

kõnelesid minuga vanimas,

su tõmmudest juustest tumedamas,

su esivanemate kogelevatest

sõnadest sügavamas,

su punahuulte verest elusamas,

sõna jagavaid jooni trotsivas,

rohust rohelisemat,

merest merisemat

maitset

minu keelele

kartmatult

kandvas

keeles.

21. balti eleegia

       

Ivar Ivaskile, armsale sõbrale, kes sündis 17.detsembril 1927.aastal Riias, kasvas ja õppis Riias, Rõngus ja Marburgis,kus sai eluaegseks ustavaks teekaaslaseks läti luuletaja Astrid Hartmanise, oli ülikoolide kirjandusprofessoriks USA‑s ja 24 aastat ajakirja Books Abroad/ World Literature Today peatoimetajaks Oklahoma ülikooli juures, asutas rahvusvahelise Neustadti kirjandusauhinna ning moodsaid prantsus‑ ja hispaaniakeelseid kirjandusi pühitseva Puterbaugh' konverentsisarja, tõi balti kirjandused esmakordselt ülemaailmse hinnangu valgusesse, avaldas kaheksa luulekogu eesti keeles, joonistas ja reisis väsimatult, kirjutas Iirimaal Ballycottonis suurema jao oma ingliskeelseist (seejärel paljudesse keeltesse tõlgitud) "Balti eleegiaist" ‑ Baltimaade ajaloost, saatusest ja vabadusihast ‑ ning olles vastselt ümber asunud Oklahomast Iirimaale Fountainstowni, lahkus  elavate seast 23.septembril 1992.aastal.

       

       

Oklahoma vaikis, Baltica tardus.

Kafka kabinettidest väljusid klaasist härrad.

Ahenedes tõmbas su ümber hõlmad kokku Iirimaa palitu.

       

Sina sinisilmne lapsemeelne igavikku ruttaja,

                      Ivar.

       

Nüüd oled ise kaev, mis selguse ämbreid maa peale kannab,

avardub, ehmunult endasse tõmbub, laiali sirutab võrseid,

        kasvatab tundlikke oksi, kiiri.

Siis imav tühjus. Siis purunev veranda.

Surilina pimestav valgus, ainsaks hääleks

sinu sõtse olevikku tiksuv kell, sinu noorelt

surnud ema sõrmuse verikivi, sinu eesti isa nimetu saar.

       

Sina sinisilmne lapsemeelne igavikku ruttaja,

                      Ivar.

       

Mis saari sa väisanud polnud?

Luulesaared kesk Aiolose närveldavaid tuhinaid,

ohtlikult rasked sõnalaamad taamal.

Astrite saar sooja Vahemere kerges süles.

Naxosel aga kartsid sa pimedust, sina, ambur,

oma looma. Päike lummas sind, pigem Ikarost,

peletas su lõpuks Soome karusest metsast.

Sinu püramiidid olid tehtud pigem õhust kui verest.

Kas kartsid verd? Muidugi kartsid

(nagu too teinegi valu ja vere laulik,

kelle habisevat südant 1936.aastal oliivide all

tapmisele talutasid kinnastatud käed).

       

Sina sinisilme lapsemeelne igavikku ruttaja,

                      Ivar.

       

Õhk oli su element pigem, hijo del aire,

su pliiatsi peened jooned algasid süüst,

kadusid siis valendaval paberil

kujutluse võrasse, nii nagu algas

su kodu Rõngu hämara suitsutare heledast verandast,

                                        isa voolitust,

Riia koolitee soojist kastaneist, ema suurte pruunide

silmade, naise sõrmede, läti astrite pagevast pehmusest,

sai nimetuks armastuseks, merest tõusnud lüümuseks,

balti merevaiguks, millest läbi paistis

vaid maailma ilusam pale, Jumala saar.

       

Sina sinisilmne lapsemeelne igavikku ruttaja,

                        Ivar.

       

Ei jõudnudki sind enam näha, külastada,

ei saanud, sest sa olid minus juba varem,

sina, kaksikambur, vend, traataed meie vahel

                                          oli mõttetu.

Kui suri mu isa, sa ütlesid, nüüd, alles nüüd

sina ise isaks saanud oled

(seega äsja, su lahkudes, mõnes mõttes veel kord).

Aga tõeliselt sinu lapsed olid luuletused,

joonistused, paberlapsed, mis nüüd kinnitama

oma isadust peavad luulelooduses

vere, luu ja valguse hoidjaina kõigekõrgema Isa

lahke palge ees, sellal kui sina

endalt aja tolmu, kärsituse palitu heidad

ja paljana, puhtana, julgena juba

meie ühiseks mullaks taandud.

       

Sina sinisilmne lapsemeelne igavikku ruttaja,

                        Ivar.

       

Sa ootasid ära vabaduse kukelaulu,

mida kasvatanud sinagi olid oma südame sünnimaal.

Asjatult aga üritasid naasta Vabaduse platsile,

siis kui võõrad võtsid sinult ära luuletusi

nendele võõras keeles ja Tallinn su poole oma

                                        torne turritas.

Siis olid juba naasnud, laulupidude hea kombe kohaselt

pärjagi pähe saanud, korraks õlgadele kergitatud,

kui sind, vaba lennuga Ikarost, nooli aimamatult

sättivat amburit salamahti käte vahelt libiseda lasti.

Liiga piiritlematu äkki sinu merevaigu mee,

Vahemere soola, Iiri palitu maitse

tundus muhklikele mehikestele, neile,

kes parajasti piiril välja kangutasid ja taas sisse

tagusid tulpi, sellal kui sina, piiridele piiritult võõras,

istutasid astrit ja tulpi

ja andestasid, nagu sa aina andestanud olid.

Olid sulamite loitsijaks loodud

Munchi kiudjaile kombitsaile kättesaamatul

                                        lendaval saarel.

       

Sina sinisilmne lapsemeelne igavikku ruttaja,

                        Ivar.

       

Kui oodati sinult merd läbistavat vinget vilet,

siis sina vastasid koduste kasevihtadega,

mis arme ravitsesid. Kui oodati tarku paberikuhje,

siis sina läkitasid neid heldelt teele, lahkesti

laiali kinkisid, et aina vabamaks teha

                           oma südame väljapääsu.

Tõttasid ühelt mandrilt teisele, kiirustasid

saarelt saarele, olid kaugel eespool ootav sild

                                   kodumaade vahel.

Kandam kasvas kohutavalt. Põhjadeni kahekordistas

sinu kärmelt tabava pilgu fookus.

(Kahekordne Viin, kahe oksaga päev.)

Ühekordsed kodud polnud sinu väisamisteks valmis.

Lõpuks väsisid, ette teatamata

lihtsalt kõrvale läksid, puhkama heitsid

                                        Iirimaa uttu.

       

Sina sinisilmne lapsemeelne igavikku ruttaja,

                        Ivar.

       

Astrid väsimatult põledes sind sinu tee veerel saatsid.

Astrid nähtamatult heitma jäävad sinu merevaigukalmule valgust.

kogust KAS SUL VIINAMARJU KA ON?  (Tartu: Ilmamaa, 2001)

Kus elab mälu

Paber on piiridega õhk

mis imeb endasse sõnu -

ei kindlam ega hapram

kui kiltkivitahvel või

elektronnärvidega ekraan.

Tuul tõukas akna valla.

Kelle käsi silitas tasa

magava lapse juukseid?

Mis võbelevaist okstest

udupiiskadest huultel

rohu hõikest oli kokku

pandud laulude laul?

Kiltkivist paberist kunst-

närvidest vaheseina taga

(kas sa julged?) elab mälu

(kas hakkasid juba mõtlema

pääsust, tagasiteest?) hoiab

unustusi sinu tänasegi

kõhkluse andestab

Unenägu oleks võinud jätkuda näiteks nii

Sa oled ise eemal, kuid ruum, mille

oled tinginud, ei eemaldu sinust

täiesti. Hääleke kostis madalalt,

riidekapi juurest, kümne aasta

tagant: sellel särgil on issi lõhn.

Ja siis ärev-pahane, nüüd tõelise

ookeani tagant, peaaegu mehehääl

juba: miks sa ei helista, isa?

Põrandad on imenud endasse

meie jalgade segunenud raskust,

aknaklaasid on kogunud silmisse

hommikukulda ühesainsas koondunud

punktis. Siin Kalifornias heidad

voodisse, mis vabastab su üksinduseks,

kergelt hõljuvaks, unenäolikult.

Seal, kodus, heletab päike varakult

tuba, kus sa ilmuda saad vaid seostes,

aeglasemalt, väsivamalt, olevamana.

NII NAD ON

Nad rebivad meid väsimatult käsist-jalust.

Nad torkavad pikki jämedaid nõelu me südameisse.

Nende nähtamatud sõrmed kisuvad valla, öösel,

                                                         me laud.

Mis sa muudkui muretsed, ema,

küll sa oled üks muretseja.

Neid kistakse-kutsutakse meist eemale,

                                                       meile võõraks,

rohelisi leppemärke, hääli kasutades,

mida meie ei mõista kuulda.

Sina aga ootad neid lakkamatult,

hilissügisel härmas kõrkjaid silmitsedes,

veel üht neist endas kandes, pool elu

                                                     möödas.

(Nüüd on ta siin - uus, väike, ilus elu,

meeletuna tõttamas vabadusse.)

Nad tõukavad meid teelt, naerdes, armastades.

Nad on lapsed, kes nüüd on äkki suured –

varem kui me ise

oleme suureks saanud.

Tõelus

Milleks kergitada uksemati serva loota

avastada unustatud võti? Alberto Caeirol

oli õigus: sümboleid, märke pole olemas

pole olemas neljakordseid tähendusi

“varjatud tõde” Kõik on just see mis

on: oma kaugenevat ema keegi tagasi

pöörata ei saa mingite loitsudega kuidas

sa ei püüaks nutta Jumala meele järgi

Niisamuti ei saa sa välistada et sinu

tillukese tütre rõõm sinust on seesama

mida tundis sinu väike ema sügiskülmal

Mõisaküla karjamaal kui tema noor

tumedasilmne ja –vurruline isa tuli

ja ta nädalalõpuks hobuvankril koju viis

Mida tegi STC Göttingenis Veenderstrassel

kenas mukitud kodanlasemajas kakssada

aastat tagasi? Kas ehk ahastas Christabeli

lapsiku loo luhtumise pärast, järelmina

neli-viis aastat hiljem sündiva EAP pärast,

kelle viirastused ja viin varakult hauda

viisid? Teise, tõenäolisema versiooni

järgi sai STC just Göttingenis Veender-

strassel kodanlasesängis küünla kustumise

ja õhtupalve järel pöörata oma keha

sellisesse asendisse et meenutades ühe kena

Hesseni pürjelineiu pruune silmi hakkas

ühtäkki kuulma Hamleti südamelööke

LÜHIKE KIRI ÁLVARO DE CAMPOSELE

Mis on tõelus? Hunnik luid. Sellepärast

ehitada, ainult sellepärast tuha ja koidu

segust kujutelmi - kõnelevaid seinu majale,

kuhu elama ehk tuleb üks väike tüdruk

kogust UNEST, LUMEST  

(Tartu: Ilmamaa, 2005)

Lahkumine rohelisse

Suvealguse vihm pani bussiaknad

                   ohtraid pisaraid valama.

Isamaja õumurul õilmitses hulk

                   tillukesi värvilisi lilli,

nagu oleks Marta-Liisa rõõm

korraga valgunud laiali, täitnud

                   kogu maja.

Vana kirsipuu ainus elav käsi õitseb,

näib, et süda on kogunenud käsivarde,

kirsipuu on unustanud oma pehkinud

                   tüve.

Pea, vana mõtlik känd – reetur – 

aeglaselt vajub rohelisse,

õiglaselt upub võilillemerre.

Väljumine rohelisest

ah kartsid öelda et kuusk on roheline?

et kevadine kastan on kroonlühtrites

                                            katedraal?

kartsid, et sind võidaks pidada kuuseokkaks?

                                      hobukastanimunaks?

ära karda. niikuinii on. niikuinii oled.

                                     

(võimatu armastus, ära karda – juba

keldid teadsid seda – niikuinii

on ainus võimalik)

Hulkuv vikerkaar

Nojah, bussile peale astudes võiksime

küll küünarnukid parem tasku pista

ja end üksi kahele istmele laotades

vähem teha jaanalinnunägu.

Olgu, su samblakarva silmad annavad

selle niikuinii andeks. Võtad endaga

kaasa ainult vikerkaare hallilt

taevaklaasilt, päiksepunerduse ühest

servast ja täiskuu kahvanäo teisest,

Viljandist sajujärgse rohelise

surnuaia – veel enne seda suure

punast karva lehmakarja ehtsalt

rohult, taustaks pilved, mille kohta

õigusega küsisid, kas ei võiks neil

olla nii ilus kuju just ainult siin, isegi

kui neid vaatavad veel võõramad

kui sinu silmad – ükskõik mis kaugusest?

Rongid

1.

Rongile! Rongile! Hõikas

armas kolleeg. Kõik

juba peal: usinad kaasmaalased,

ministrid, luuletajad,

inimkonna ilus tõug

ekspressis Pariis – New York!

Õnn kaasa siis!  Juba mu läti

vanavanaema, kes eluilmas

ei pahandanud, ütles mu

tilluksele eesti emale,

kes ta süles istus

ilmasõja auraval rusul,

kui hommikune vile jaamast

Mõisaküla luust-lihast

läbi käis: Ei see hobu oota!

2.

See oli teine rong. Aeglaselt

roomav, rohtu nuhutav,

ainult piirilinnades pikalt

peatuv. Veidraid sööste

tegi pilvedesse, tuhnis

üles surnuaia mulla, lohises

laisalt mere põhjas kalade

keskel, korjas jaamadest

mahajäänuid, armastajaid,

tulisilmseid noori mehi

perroonidelt, sinu, kes

olid end eile unustanud

õnnelikuks koduse

söögilaua äärde: abbale

ümisesid kaasa, sõrmed

põlvel trummi löömas,

silmad mererohi,

hambad noored kõrkjad.

kogust SILMAD PEKSAVAD UNE SEINU

(Tartu: Ilmamaa, 2008)

56

Teisel jõulupühal hakkas Tartus

taas sadama lund.

Hingel hakkas kergem.

Vanaproua Roosi, kes üle noatera

Auschwitzist pääses ja armastas

piiritult elu värve, kuid pimedaks

jäi, kirjutab Fort Washingtoni

tänavalt, et pimeduseski

näeb ta seda, mis on valgus ja mis

vari. Ja tänab Jumalat.

Kogu maa ja kõik, mis peal,

mähkub valgusse.

Lumi ja hing.

Hing ja lumi.

57

Ta magab, ta magab, ta magab.

Ta mind enam ära ei tunne.

Ta magab, mu emakene.

Ta hääl ulatub ainult unne.

Ta magab.

Käed veel tõusevad halli lumme.

Silmad peksavad une seinu.

Varjule, emakene, tule,

tule öö eest mu mälu lumme.

            8. XI 2007

60

Väljas sulab lumi Imbub

sinusse Ema sina aga paotad

ust vaatad sisse – vana,

noor, ilma karkudeta!

Täna sa kooli ei läinudki?

Lund sajab sinu sisse Sa

ju ei karda külma Ema?

63

See oli midagi koertest. Miks

sa nutsid, kas film oli kurb?

– Ei olnud kurb, ainult

südamlik. Siis ju tunned

õigesti. Näe, ka lund hakkas

lõpuks sadama. Pühi nüüd

silmad ära, pese nad puhtaks,

uus aasta on kohe käes.