ALBERT
CAMUS AUSTUSEKS, MÄRTS 2020
Ole hea nüüd, kärmesti poodi tõtta ja turulegi:
osta WC-paberit, mitu pakki kohe, ja makarone,
võid ja moosi ja peeti, kaalikaid ja porgandeid,
jookse juba, hakka minema – enne kui turg tühjaks tehakse!
Jooksen, teen ja toon. Ei selgu põhjus, aga jooksen,
teen ja toon. Erakorraline häda esmakordselt
Eesti riigis välja kuulutati. Teadlastegi suud on lukus,
põhjust nad ei tea. Inimesi aga sureb, hulkadena tõppe jääb!
Terved riigid asutusi, piire kinni panevad, ärihaidelegi
nahka pugenud on hirm ja tsaarid värisevad oma kremlites.
Paistab nagu oleks rahvaste suur ränne uuel tulekul,
pika keskaja uus algus – otsekui märk taeva karistusest!
Surm oma tantsule veab kõiki, taltsas elu äkki
mässavat näib oma peremeeste vastu – nende vastu, kes
hoolinud on ainult iseendast elukübemes,
sellest välja kiskunud kõik oma varandused!
Jookse juba, hakka minema – enne kui turg tühjaks tehakse!
Jooksen, teen ja toon. Põhjust ei paista, paistab aga,
et lugeda õige aeg on tulnud väikest raamatut,
enne kui maailma raamatukogude riiuleilt see kaob!
Autor ei teada võinud ette oma surma 47-selt,
rohkem piiblist ja koraanist aga aimas,
mida inimhing saab teha hädas, nagu sõda (mille süüst
ei ole keegi vaba). Lugegu siis need, kel kiri selge
ja need, kel pole, ette lasku lugeda! Pestagu käsi, kogu ihu,
ja hingegi roojusest haritagu, ärgata üritatagu,
enne kui hilja, enne kui surm kutsub tantsule!
Küüslauku söödagu, põhjusi otsimata, tervetenagi!
Loetagu, ette lastagu lugeda lugu ‒ pealkiri
kõlab isemoodi igas keeles, kuid sisu samaks jääb,
ja nagu „surmˮ on lühike, üksainus silp või paar,
välgatus, ja kadunud on kõik ‒ mis kokku köidab
igaühe elu: Peste! Plague! ‒ värisegu ärihaid ja tsaarid kremlites!
чума, प्लेग, 瘟疫! ‒ küüslauku söödagu, hinge roojast haritagu!
mēras, maras, katk! ‒ kus koos on hirm ja surm ja lootus!
9. märtsil 1891 poetas meie Juhan Liiv kirjas Liisa
Goldingule sellise lause „tarkuse linna” Tartu kohta: „Mina aga imestan, kuda
Tartu inimeste pääd nii tühjad võivad olla”. Filosoofiat nimetas ta ise
„mõtteteaduseks”, mille (nagu muudegi teaduste) võimete ja võimaluste suhtes
jäi skeptiliseks elu lõpuni.
Euroopa ääremaa noore rahvusriigi areng on algusest peale toimunud loodus- ja täppisteaduste tormilise pealetungi õhustikus. Selle (oletuslikule) harjale oleme ootamatult sattunud infotehnoloogilise – virtuaalse, digitaalse, ükskõik, kuidas seda nimetada – läbimurde tulemusena 20. sajandi lõpust alates. Tavateadvuses näibki tarkus üha enam samastuvat teadusega, ent küsimusele sellest, mis on tarkus, pole ometi õiget vastust. Kas infotehnoloogiline teadus juhatab inimkonda senisest targema ja ausama eluviisi juurde, pole samuti kuigi kindel. [Vt. "Tundmised". Tartu: TÜ Kirjastus, 2019]
***
HINGE KULG JA KLIIMA ÜLLATUSED
(Tallinn: Eesti Raamat, 1990)
Passi kaotamise puhul
Pass kaotatud - elagu vabadus!
Su näokild pudenes sinust,
templi kõva rant andis järsku järele,
ja sina, heitnud õlult paarkümmend aastat
ja riigivalvuri hoolitseva pilgu,
lõpuks sukeldusid vabadusse. Vabadus!
Ei juhatanud sind tagasi aadress,
ei allkiri, ei tuleviku Ariadne-lõng,
isegi mitte müüt, mille abil ettenägelikult
olid püüdnud paljundada iseennast.
Vihm ja lörts pudendavad sind,
võõrad käed muserdavad. Sinu kujutis
laguneb trampivate jalgade all.
(Õige kohe tunda saad ise ajaloo jala kaalu.)
Vabadus! Õhuruumi, mis olid sina,
laskub karge lumehelves, viivu püsib.
Jumalaga
Me lahkume. Farewell ja abrazos
jäävad hõljuma nagu ehmunud taskurätt tuulde,
adrulõhnaline valevus sinisügaviku kohale.
Miski soe, nagu magav laps sinus,
juurdub ja katkeb sealsamas valusalt.
Me pole veel teineteisele selga pööranud,
kuid juba ma tean, et kohe astun ma taas
oma üksildusse. Me astusime teineteisest
läbi, südamed tuksatasid tundlikult
vastakuti sattudes. Me sirutame
oma eemalduvatest sügistest käed tagasi,
lapsepõlve tulekera tabada püüdes, kartuseta.
Siis rõkatavad rõõmsalt telefonid
ja uksekellad, põhjamaise pehme lumena
sajab käepatsutusi õlgadele,
toostid voolavad üle kõnekast kiitusest: welcome!
tere tulemast tagasi inimeste sekka,
sina kadunuke, kalmistu teedelt.
Täitumine
Sa poed mulle päris kurgu alla,
teed sinna oma pesa -
kusagil pole mul soojem -,
seal on sinu linnutee.
Sa oled ennast jaotanud, oled
sünnitanud, oled rebenedes hargnenud.
Mäletad sa ikka neid väikesi
vaevumärgatavaid radu,
mis kaugemale kulgevad sinu omast?
Sa oled jäänud. Ma ei mõtlegi
veretavaid õisi, mida sa minule heldelt,
kunagi keelamata, oma ööde ja päevade aiast kingid.
Muidugi jääd sa avatuks eksitusele - vabaks -,
sest meie kõrval hõljub aina hingi hüljatuse tuules.
Alguse kuld sinu sisemusest vabaneb,
minu kurgu all, sinu linnuteel täitub.
Kujutlus, et tolm võiks olla ainult sealne
Taevas püsib sinine sel
Eesti kevadel (tuleviku-
hõllandus? -enne?). Sõnad
vabastavad silmapiiri ja
korraga oleme kõik nagu
paremad kui muidu. See
on midagi niisugust: puu-
särkidest, mis vaibumatult
hõljuvad sinu kujutluse
tuules, pole kurjuseks
enam asja. Ka headuseks ei,
aga põrm - mis tahes tolm -
sisaldab nukrust ikkagi rohkem
kui elus keha. Seega tavatu
tasakaalutus siinses, elavas,
mis endeliselt, tõotavalt
jäljendab teist, tõelist
sel eriti sinise taevaga
kevadel Eestis.
1988 mai
Saksamaa unenägu, aastal 1988
Inspiratsiooni eest tänades
nikaraagua luuletajat Joaquín Pasost
See on Saksamaa 43 aastat pärast ajaloo armetuimat
kingseppa.
Härra Grass elab teispool müüri, mis selleks rajatigi,
et olla täiesti vaba õnnetust kassi-hiire kompleksist.
Nüüd aga ähvardavad segaduse tuuled juba idast,
kus ordnung ordnungis ei ole.
Vastukaaluks jälgitakse siipool kiivalt
vana teoreemi täissöönud keha lihtsatest
konsekventsidest:
reisijale lööb põldudelt ninna rammusat
seasõnnikuaroomi
ja sakslaste maod seedivad rõõmsalt mulksudes
bockwurste ja würstcheneid, õllega õilistatuid.
Mis loevad siis mälestused - rotikarva
kasarmumajad -
või mis loeb mõni sulesepp, keda rotitar uneski
ahvatamas käib?
Kellele veel siis kirjutas oma hinweised
lehviva habemega tulisilmne mees kui mitte meile!
Pole mõtet vaielda, igatahes siin sozialismus
funktioniert.
Noorte sakslannade tugevad rinnad (mida nad suviti
varjatagi ei püüa)
kuulutavad lootusrikast tulevikku germaanlaste soole.
Vanad naised ei väsi istutamast punaseid roose
rotikarva majade vahele.
Tedretähniline poiss, kes juba kümme minutit
visalt ja viljatult - kikivarvul, keeleots suust väljas -
margiautomaadist marki välja meelitab,
on Hegel või Leibniz, ei - Schopenhauer hoopis.
(Õnneks!)
Bachid ja Händelid linnaplatside pjedestaalidelt
noogutavad leplikult.
Tõsi, noorel Lutheril (Weimaris Cranachi pildil)
on endiselt salalik ketseriilme ja keegi ei keela
väikest unenäonalja:
ühel õhtul, hämaras - ikka sealsamas Weimaris -
saab vanahärra Goethel oma üleajalisest tähtsusest
isu täis,
ta hiilib paar tänavat edasi oma goethe-hausi
ja eksimatu sõrmeliigutusega - nagu tuhanded
idasakslased
selsamal õhtul selsamal kellaajal, oma teise,
kompamatu nälja sunnil - manab nelinurksesse
imekasti
noore naise maagilise naeratuse westdeutsche TV-st.
EESTI ELEEGIA JA TEISI LUULETUSI
(Tallinn: Kupar, 1997)
Eesti eleegia
28.septembril 1994. aastal veidi pärast südaööd hukkus tormisel Balti merel, paigas, mida meremehed kutsuvad "laevade kalmistuks", Eesti pealinnast Tallinnast Rootsi pealinna Stokholmi suundunud reisipraam "Estonia", viies endaga merepõhja ligemale 900 inimelu. See on suurima ohvrite arvuga rahuaja laevahukk Läänemerel. Laeva hukkumise põhjusteks peetakse nii võimalikku tehnilist puudust kui ka inimlikku viga. Välistatud pole kuritahtlik tegugi. Uurimiskomisjoni ainus kindel järeldus on, et hiigellaeva viis merepõhja vesi.
See ei saanud ju tõsi olla.
Hämmingu klambrid pitsitasid tol hommikul kurku.
Jalgades oli tinaraskus, otsekui kiskunuks muld
meid oma juurte juurde,
nagu vesi neid seal unesängidest, alasti lapsi,
korraga oma raudkülmadele rindadele rebis.
See ei saanud ju tõsi olla.
Vabadus pidi lõpuks tähendama soojust, mõnu.
Nagu ikka, esimeste seas, uhkena Eesti kihutas edasi.
Aegade hämarusest painanud lõõg
pidi lõpuks ununema, tume keskaeg
oma totrate tabudega taanduma.
Kas polnud küllalt juba kummardatud
saksa saksu, viikingite võsusid, vene vembutajaid,
käpuli sooserval kändude-kividega räheldud?
Ja kui rahvas võtab võimu enda kätte,
miks siis ihutroosti pidu ei võiks igavesti kesta?
(Prohvetite hingeõhk siin maal lähedalt on puhunud
kummassegi kõrva: Hegel, Marx, Lenin, Bahtin. Kes
pahemalt, kes paremalt, sõltub, kustpoolt
maakaarti uurida. Vaene väike juut Juri Lotman,
õnnetul-hapral keskteel, prohvetiks saamise lootuseta,
silmad viimast korda taeva poole lahti siin Euroopa
kolka Tartu kalmistul, mullu vingel sügispäeval, isamaata,
kõnedeta, kord venelaseks, kord lätlaseks peetu,
saatjaks viiul üksi, ööbikulauluga toitvalt jõelt,
mis ise ükskõikselt, jahedana mööda voolab.)
See ei saanud ju tõsi olla.
Mis tobedad targutused Jumalast, süüst,
paastu kohustusest!
Kus oli Kristus siis, kui ristirüütlid tapsid
Maarjamaa lapsi, vägistasid naisi ja neitseid,
kui vaevalt esimesed oma kojad endale rajatud,
leidsime end taas Siberi igilumistelt lagendikelt,
hamba all kirisemas kelts,
kõnnumaa kalgist kolkast, sealt,
kust me olevat tulnudki.
See ei saanud ju tõsi olla.
Eurooplased oleme mitutuhat aastat juba:
varased põlluharijad, sellal kui teised, vägevamad,
õgisid naabreid, täitmatu rohutirtsuparvena
avastasid, rüüstasid uusi mandreid,
kannuseks nälg, võõramaa naise pimemagus üsk.
Siis kuristik, kibedus, niikuinii surma jahe irve.
Ons väiksus õilsuse tõend? Kas pole meiegi ihaldanud
keskpäeva oma leinataeva all?
Eestlaste kuningas tõusmas Ümera väljalt,
võõraste kurnajate veri mõõgalt
rõõmsana säramas päikese poole!
Laevatuled kustusid äkki,
vee üsas, adrude, tummade kalade keskel
uinus koolitäis lapsi, und nähes
selgest, helgest suvehommikust.
See ei saanud ju tõsi olla.
Oleme sobranud ajalootolmus,
oma härraste sohilapsi appi hüüdes.
Kuid kes tunneks ära Sittowi äbara nime
Euroopa losside lõputuis urkais,
madalmaade maalijate arvutus parves?
Kes märkaks Schmidti higi ja hinge
kosmosesse uurduval läätsel,
mis valgustab niigi,
Martensit vene riigiteenrite truu
sõjasalga lipsuta järelväes?
Siis Peterson - verinoorelt hauda rännanud
Eesti Keats,
lauluisa Kreutzwald, kes Maarjamaa sangarit
Tartarosse armastust otsima juhatas,
nagu Vergilius Dantet.
(Sellal kui sakslaste Faust juba mõnusasti
taevas Maarja põlvedel tukkus - hilja, ikka hilja!)
Või koidulaulik Koidula, kelle ronkmustad
lehvivad juuksed tõendavad eestlaste põlvnemist
Peruamaa esi-inkast samal viisil
nagu berberinaise karvust tehtud Viiralti pintsel.
Kes õpiks hääldama nende nimesid, või veel vähem
kõlavat, kohmakalt liitsõnalist Tammsaaret,
hooliks tema mullakarva tõest
keeles, mis on sama, mis baskide keel,
pärismaalaste nahuatl, keltide jabur joru.
See ei saanud ju tõsi olla.
Nüüd vajus Eesti taas ühishauda,
nõnda äkki, et ei jäänudki aega selgitada,
kes aegade udus oli isand olnud, kes ori,
kes surmatunnini ameles lõbude voodis
ja kes isamaad armastas.
Oo surmatantsu möllu! Ühtviisi kärisevad
ihuni, luudeni
rõivad sipelgailt, kes aina ette hoolitsesid
ja neilt, kes oma õhukesest kehast
läbi puhuda lasksid tänasel tuulel!
Oo surma alfabeetilist, meie arukate märkide
tumedusest, heledusest mitte põrmugi hoolivat naeru!
Kõik sõnad olid 0-märgilised, kui
eestlane sirutas käe uppuvale venelasele,
kui kuiv rootslane oma luidrast rinnast
järsku välja kiskus sooja, mida ulatada
külmuva eestlase südameni.
Ei sel sajandil varem olnud raudmärg jalg
nõnda tallanud, verepiiskadeni,
skandinaavia lõvi vägevat skeletti.
See ei saanud ju tõsi olla.
Kuidas lohutada saakski too teine,
veel pimedamast ööst tulnud laine,
kuri ähkimine kukla taga,
mida eestlased oma laulupidude rõkkeis
unenägudest väsimatult, asjatult kutsuvad, kustutavad?
Mind ei huvita sinu kalmistud ega su tõestus,
et su surnuaedades varjul on teine, suuremgi riik.
Mind huvitab hoopis elu, meie aja
kaleidoskoobi võime värvidele anda eriline muster.
Veel õhkõrn pööre, veel veerand kraadi
osava, kreeka taidureilt õpitud liigutusega,
ja avaneb turvaline, õnnis pragu!
See ei saanud ju tõsi olla.
Eurooplased oleme mitutuhat aastat juba.
Mitutuhat aastat enne Marxi ja Friedmani
teadsime, et Penelope süda
ei jää külmaks Tüürose purpurile
ja et najaadidega vallatlev Odysseus
õigupoolest igatseb, et kodutee eal ei lõpeks
ja et vaene orb Telemachos on Oidipus,
kes oma sängi aina laiemaks konstrueerivaid
vanemaid lakkamatult segab,
nagu idaslaavi tundeline idu
toda Prantsusmaa peaministrit, kes
1990-ndate hakul kolleegide jahmatuseks
endale kuuli pähe lasi.
Jälle tuled sa lagedale oma müütidega.
Meil pole lihtsalt nendeks aega. Miks peaksime
meie, señor González ja Herr Kohl,
muretsema osooni pudenemise pärast oma peade kohal,
und nägema uppuvast Eestist või vajuvast Euroopast,
kui meie pead ja kõhud valutavad igal nädalalõpul
niigi selle pärast, kuidas meie armsad kaasmaalased
oma armsail sõidukeil mererandadele uut hapnikku
ahmima pääseksid,
kuidas on võimalik, et täna Real nõnda hävitavalt lüüa
sai Bavarialt, või vastupidi,
ja kuidas vorsti hinna kõikumist on mõjutanud
õhumüür, Marxi vaim, mis endistviisi
irvitades huljub Unter den Lindeni
ja Tierparki vahel - meie jõulistest haamritest,
meie soojadest kallistustest hoolimata!
See ei saanud ju tõsi olla.
Eurooplased oleme mitutuhat aastat juba.
Meie uuestisündide juures ämmaemandana
ärevalt askeldas Platon. Temalt õppisime,
et armastusest tähtsam on armastuse mõte;
tema valgustas Eco ajus õitsema roosi nime
ja juhtis Lotmani pintsetti,
mis elu sültjast kaevust valguse kätte
tiris elu rabelevaid märke.
Kas oli Platon kunagi armastanud?
Me ei tea sest midagi, hoolimata
tema väiteist, nagu ei saaks
armastus pesitseda armastatus,
vaid üksnes armastajas endas.
Seal on need armastajad iseendast:
keset prahti triivima Singeli kanalisse
Amsterdamis
jätavad nad oma kurva müüdava olluse -
ükskõik kas rohelistest, mustadest
või valgetest kolpadest, kurrulistest
või sirgetest ajudest.
(Ennäe porist Rembrandti, ekstaatilist
spermaatilist Van Goghi
maalimas ihukäntsakate vahel
hulpivat ahastust.)
Kuis tahaksid koju, iseenda juurde,
Eesti rohelisse hommikuudusse,
südamesügavusse, -avarusse,
sinna, kus Euroopa raputab endalt
õhtute kõikteadva kõntsa
ja on uuesti laps!
Ent midagi ei tea me iseendastki -
selle hetkeni, kui lugematuist linnadest,
mägedest, jõgedest, kolmnurkseist
sügavaist kaevudest, naiserindadest,
unustustest, luukeredega ja ristimärkidega
kalmistutest, juuste hõbeniitidest,
veenide võredest ja mälestustest
koosneva, taevani tõusva müüri tagant
ei võngu minuni igatsus, hääl,
mis ei alga ainult minust.
(Palju prohveteid on surnud, selleni elamata,
või elanud, selleni suremata.
Sest vaata, Platon, ei piisa armastusest vaid sinus,
veel vähem armastuse mõttest.
Elavaid aga vähemalt kolm korda
proovib Roheline Rüütel: kas oled truu!
Ole kindel: kolmandat korda
pead ei tõsta see, kelle peast
pakule
ei kuku edevuse kuldne lokk!)
Kõike seda võib nimetada märgiks, uduks,
unenäoks, millekski, mis ei saa tõsi olla,
mis otsemaid haihtub,
- nagu kustusid arvutite targad kolbad
vetikate tuunjasse hämusse tol ööl -
kui poleks mind, poleks sind
sel hetkel, kui Jumal veel ei tea,
kellele nimeks panna Euroopa, kellele Eesti,
kellele roos;
mida nimeks panna meile, kes me vaibumatult
sündides universumi mis tahes mullast, veest,
mis tahes lõhnast, seemnest, tulest,
mis tahes kaugusest,
oleme tõsi, just nõnda, nagu me palume
meilt, kes me võtame ennast vastu,
õrnust (rohkem kui nime), armastust (rohkem
kui verd), valgust (rohkem kui luid).
Oktoober 1994.
Santiago teelt
III
(Euroopa‑unenägu)
Tõeliselt on ülesanne mitmekordistada sinist taevast,
tasast hommiku‑ulma,
hall narts silme kohalt maha rebida,
olla järv, mis peseb oma silmi, mets, mis valmistab
rohelist sängi, mitte karta olla ringutav ookean,
selgitav kaev.
Vabariik muidugi matkib vabadust.
Iga riik on templijäljend, iga president
papist papagoi.
Igas vabariigis õpitakse uuesti väljalendu
igivana arhitekti visandatud kavalatest koridoridest,
sellal kui võim imeb oma imalaisse seinapragudesse
papagoisid ja lõvisid,
puuke ja inimesi.
Kõige enam tuleb karta barbareist usuhulle.
Parem olla paganast barbar, varbaotsani.
Parem hull roomlane, Kristuseni.
Kõiges ongi süüdi armastuse kartus. Liiga pirtsakalt
kiljatas õun, sellal kui valamu õiglaselt oigas
öiste süümepiinade taaga all.
Me ei puista siia sugugi kultuuri,
vaid see sünnib ja sigitab meidki.
Sellal kui puhkavad presidentide nokad
ja Oktsident ägab lõbude nurgavoodis,
maha saamata,
kasvatab Euroopa nähtamatult oma südame poolele
tasakaalu igihaljaid võrseid.
Minu elu müraga
Jah, öeldakse: "Neil pole mõtet, sügavust".
(Otsekui annaks mõtte omamine
eesõiguse hammustada oma igapäevast leiba)
Neil on vaid müra, vastastikku silmi
pilgutavad suud, vastastikku
välke heitvad selged hambad.
Meie, sügavad, suleme oma mõtte
vaikuse kindlasse kirstu.
Nende hele naer, häälte valjud vasarad
purustavad seinu, tungivad läbi
iga vähegi elava luu.
(Neid haistab iga putukas, puu)
Meie teeme tööd, et tuleks armastus.
Nemad armastavad töötamatagi, rõõmustades.
Tahaksime neid niisutada sügavusega, teha heaks.
Meie oleme head kaevu hämarusest saadik,
vastavad nemad.
Sügisel tuul ükskõikselt uhub meie mõlema palgeid.
Surmatunnini ei tea me,
kes kellele ütlema pidi tänu- ja kiitusesõnu.
Sul on luba uskuda märke, mis sulle meeldivad
Ei loe, et su esivanemad
rääkisid teises keeles.
(Seda keelt ei tunne keegi)
Sõnadest ehitada sai vaid kilbi,
mis rahuajal kaitses.
Sõjaajal, armastuse ajal
kõnelesid minuga vanimas,
su tõmmudest juustest tumedamas,
su esivanemate kogelevatest
sõnadest sügavamas,
su punahuulte verest elusamas,
sõna jagavaid jooni trotsivas,
rohust rohelisemat,
merest merisemat
maitset
minu keelele
kartmatult
kandvas
keeles.
21. balti eleegia
Ivar Ivaskile, armsale sõbrale, kes sündis 17.detsembril 1927.aastal Riias, kasvas ja õppis Riias, Rõngus ja Marburgis,kus sai eluaegseks ustavaks teekaaslaseks läti luuletaja Astrid Hartmanise, oli ülikoolide kirjandusprofessoriks USA‑s ja 24 aastat ajakirja Books Abroad/ World Literature Today peatoimetajaks Oklahoma ülikooli juures, asutas rahvusvahelise Neustadti kirjandusauhinna ning moodsaid prantsus‑ ja hispaaniakeelseid kirjandusi pühitseva Puterbaugh' konverentsisarja, tõi balti kirjandused esmakordselt ülemaailmse hinnangu valgusesse, avaldas kaheksa luulekogu eesti keeles, joonistas ja reisis väsimatult, kirjutas Iirimaal Ballycottonis suurema jao oma ingliskeelseist (seejärel paljudesse keeltesse tõlgitud) "Balti eleegiaist" ‑ Baltimaade ajaloost, saatusest ja vabadusihast ‑ ning olles vastselt ümber asunud Oklahomast Iirimaale Fountainstowni, lahkus elavate seast 23.septembril 1992.aastal.
Oklahoma vaikis, Baltica tardus.
Kafka kabinettidest väljusid klaasist härrad.
Ahenedes tõmbas su ümber hõlmad kokku Iirimaa palitu.
Sina sinisilmne lapsemeelne igavikku ruttaja,
Ivar.
Nüüd oled ise kaev, mis selguse ämbreid maa peale kannab,
avardub, ehmunult endasse tõmbub, laiali sirutab võrseid,
kasvatab tundlikke oksi, kiiri.
Siis imav tühjus. Siis purunev veranda.
Surilina pimestav valgus, ainsaks hääleks
sinu sõtse olevikku tiksuv kell, sinu noorelt
surnud ema sõrmuse verikivi, sinu eesti isa nimetu saar.
Sina sinisilmne lapsemeelne igavikku ruttaja,
Ivar.
Mis saari sa väisanud polnud?
Luulesaared kesk Aiolose närveldavaid tuhinaid,
ohtlikult rasked sõnalaamad taamal.
Astrite saar sooja Vahemere kerges süles.
Naxosel aga kartsid sa pimedust, sina, ambur,
oma looma. Päike lummas sind, pigem Ikarost,
peletas su lõpuks Soome karusest metsast.
Sinu püramiidid olid tehtud pigem õhust kui verest.
Kas kartsid verd? Muidugi kartsid
(nagu too teinegi valu ja vere laulik,
kelle habisevat südant 1936.aastal oliivide all
tapmisele talutasid kinnastatud käed).
Sina sinisilme lapsemeelne igavikku ruttaja,
Ivar.
Õhk oli su element pigem, hijo del aire,
su pliiatsi peened jooned algasid süüst,
kadusid siis valendaval paberil
kujutluse võrasse, nii nagu algas
su kodu Rõngu hämara suitsutare heledast verandast,
isa voolitust,
Riia koolitee soojist kastaneist, ema suurte pruunide
silmade, naise sõrmede, läti astrite pagevast pehmusest,
sai nimetuks armastuseks, merest tõusnud lüümuseks,
balti merevaiguks, millest läbi paistis
vaid maailma ilusam pale, Jumala saar.
Sina sinisilmne lapsemeelne igavikku ruttaja,
Ivar.
Ei jõudnudki sind enam näha, külastada,
ei saanud, sest sa olid minus juba varem,
sina, kaksikambur, vend, traataed meie vahel
oli mõttetu.
Kui suri mu isa, sa ütlesid, nüüd, alles nüüd
sina ise isaks saanud oled
(seega äsja, su lahkudes, mõnes mõttes veel kord).
Aga tõeliselt sinu lapsed olid luuletused,
joonistused, paberlapsed, mis nüüd kinnitama
oma isadust peavad luulelooduses
vere, luu ja valguse hoidjaina kõigekõrgema Isa
lahke palge ees, sellal kui sina
endalt aja tolmu, kärsituse palitu heidad
ja paljana, puhtana, julgena juba
meie ühiseks mullaks taandud.
Sina sinisilmne lapsemeelne igavikku ruttaja,
Ivar.
Sa ootasid ära vabaduse kukelaulu,
mida kasvatanud sinagi olid oma südame sünnimaal.
Asjatult aga üritasid naasta Vabaduse platsile,
siis kui võõrad võtsid sinult ära luuletusi
nendele võõras keeles ja Tallinn su poole oma
torne turritas.
Siis olid juba naasnud, laulupidude hea kombe kohaselt
pärjagi pähe saanud, korraks õlgadele kergitatud,
kui sind, vaba lennuga Ikarost, nooli aimamatult
sättivat amburit salamahti käte vahelt libiseda lasti.
Liiga piiritlematu äkki sinu merevaigu mee,
Vahemere soola, Iiri palitu maitse
tundus muhklikele mehikestele, neile,
kes parajasti piiril välja kangutasid ja taas sisse
tagusid tulpi, sellal kui sina, piiridele piiritult võõras,
istutasid astrit ja tulpi
ja andestasid, nagu sa aina andestanud olid.
Olid sulamite loitsijaks loodud
Munchi kiudjaile kombitsaile kättesaamatul
lendaval saarel.
Sina sinisilmne lapsemeelne igavikku ruttaja,
Ivar.
Kui oodati sinult merd läbistavat vinget vilet,
siis sina vastasid koduste kasevihtadega,
mis arme ravitsesid. Kui oodati tarku paberikuhje,
siis sina läkitasid neid heldelt teele, lahkesti
laiali kinkisid, et aina vabamaks teha
oma südame väljapääsu.
Tõttasid ühelt mandrilt teisele, kiirustasid
saarelt saarele, olid kaugel eespool ootav sild
kodumaade vahel.
Kandam kasvas kohutavalt. Põhjadeni kahekordistas
sinu kärmelt tabava pilgu fookus.
(Kahekordne Viin, kahe oksaga päev.)
Ühekordsed kodud polnud sinu väisamisteks valmis.
Lõpuks väsisid, ette teatamata
lihtsalt kõrvale läksid, puhkama heitsid
Iirimaa uttu.
Sina sinisilmne lapsemeelne igavikku ruttaja,
Ivar.
Astrid väsimatult põledes sind sinu tee veerel saatsid.
Astrid nähtamatult heitma jäävad sinu merevaigukalmule valgust.
Kus elab mälu
Paber on piiridega õhk
mis imeb endasse sõnu -
ei kindlam ega hapram
kui kiltkivitahvel või
elektronnärvidega ekraan.
Tuul tõukas akna valla.
Kelle käsi silitas tasa
magava lapse juukseid?
Mis võbelevaist okstest
udupiiskadest huultel
rohu hõikest oli kokku
pandud laulude laul?
Kiltkivist paberist kunst-
närvidest vaheseina taga
(kas sa julged?) elab mälu
(kas hakkasid juba mõtlema
pääsust, tagasiteest?) hoiab
unustusi sinu tänasegi
kõhkluse andestab
Unenägu oleks võinud jätkuda näiteks nii
Sa oled ise eemal, kuid ruum, mille
oled tinginud, ei eemaldu sinust
täiesti. Hääleke kostis madalalt,
riidekapi juurest, kümne aasta
tagant: sellel särgil on issi lõhn.
Ja siis ärev-pahane, nüüd tõelise
ookeani tagant, peaaegu mehehääl
juba: miks sa ei helista, isa?
Põrandad on imenud endasse
meie jalgade segunenud raskust,
aknaklaasid on kogunud silmisse
hommikukulda ühesainsas koondunud
punktis. Siin Kalifornias heidad
voodisse, mis vabastab su üksinduseks,
kergelt hõljuvaks, unenäolikult.
Seal, kodus, heletab päike varakult
tuba, kus sa ilmuda saad vaid seostes,
aeglasemalt, väsivamalt, olevamana.
NII NAD ON
Nad rebivad meid väsimatult käsist-jalust.
Nad torkavad pikki jämedaid nõelu me südameisse.
Nende nähtamatud sõrmed kisuvad valla, öösel,
me laud.
Mis sa muudkui muretsed, ema,
küll sa oled üks muretseja.
Neid kistakse-kutsutakse meist eemale,
meile võõraks,
rohelisi leppemärke, hääli kasutades,
mida meie ei mõista kuulda.
Sina aga ootad neid lakkamatult,
hilissügisel härmas kõrkjaid silmitsedes,
veel üht neist endas kandes, pool elu
möödas.
(Nüüd on ta siin - uus, väike, ilus elu,
meeletuna tõttamas vabadusse.)
Nad tõukavad meid teelt, naerdes, armastades.
Nad on lapsed, kes nüüd on äkki suured –
varem kui me ise
oleme suureks saanud.
Tõelus
Milleks kergitada uksemati serva loota
avastada unustatud võti? Alberto Caeirol
oli õigus: sümboleid, märke pole olemas
pole olemas neljakordseid tähendusi
“varjatud tõde” Kõik on just see mis
on: oma kaugenevat ema keegi tagasi
pöörata ei saa mingite loitsudega kuidas
sa ei püüaks nutta Jumala meele järgi
Niisamuti ei saa sa välistada et sinu
tillukese tütre rõõm sinust on seesama
mida tundis sinu väike ema sügiskülmal
Mõisaküla karjamaal kui tema noor
tumedasilmne ja –vurruline isa tuli
ja ta nädalalõpuks hobuvankril koju viis
Mida tegi STC Göttingenis Veenderstrassel
kenas mukitud kodanlasemajas kakssada
aastat tagasi? Kas ehk ahastas Christabeli
lapsiku loo luhtumise pärast, järelmina
neli-viis aastat hiljem sündiva EAP pärast,
kelle viirastused ja viin varakult hauda
viisid? Teise, tõenäolisema versiooni
järgi sai STC just Göttingenis Veender-
strassel kodanlasesängis küünla kustumise
ja õhtupalve järel pöörata oma keha
sellisesse asendisse et meenutades ühe kena
Hesseni pürjelineiu pruune silmi hakkas
ühtäkki kuulma Hamleti südamelööke
LÜHIKE KIRI ÁLVARO DE CAMPOSELE
Mis on tõelus? Hunnik luid. Sellepärast
ehitada, ainult sellepärast tuha ja koidu
segust kujutelmi - kõnelevaid seinu majale,
kuhu elama ehk tuleb üks väike tüdruk
kogust UNEST, LUMEST
(Tartu: Ilmamaa, 2005)
Lahkumine rohelisse
Suvealguse vihm pani bussiaknad
ohtraid pisaraid valama.
Isamaja õumurul õilmitses hulk
tillukesi värvilisi lilli,
nagu oleks Marta-Liisa rõõm
korraga valgunud laiali, täitnud
kogu maja.
Vana kirsipuu ainus elav käsi õitseb,
näib, et süda on kogunenud käsivarde,
kirsipuu on unustanud oma pehkinud
tüve.
Pea, vana mõtlik känd – reetur –
aeglaselt vajub rohelisse,
õiglaselt upub võilillemerre.
Väljumine rohelisest
ah kartsid öelda et kuusk on roheline?
et kevadine kastan on kroonlühtrites
katedraal?
kartsid, et sind võidaks pidada kuuseokkaks?
hobukastanimunaks?
ära karda. niikuinii on. niikuinii oled.
(võimatu armastus, ära karda – juba
keldid teadsid seda – niikuinii
on ainus võimalik)
Hulkuv vikerkaar
Nojah, bussile peale astudes võiksime
küll küünarnukid parem tasku pista
ja end üksi kahele istmele laotades
vähem teha jaanalinnunägu.
Olgu, su samblakarva silmad annavad
selle niikuinii andeks. Võtad endaga
kaasa ainult vikerkaare hallilt
taevaklaasilt, päiksepunerduse ühest
servast ja täiskuu kahvanäo teisest,
Viljandist sajujärgse rohelise
surnuaia – veel enne seda suure
punast karva lehmakarja ehtsalt
rohult, taustaks pilved, mille kohta
õigusega küsisid, kas ei võiks neil
olla nii ilus kuju just ainult siin, isegi
kui neid vaatavad veel võõramad
kui sinu silmad – ükskõik mis kaugusest?
Rongid
1.
Rongile! Rongile! Hõikas
armas kolleeg. Kõik
juba peal: usinad kaasmaalased,
ministrid, luuletajad,
inimkonna ilus tõug
ekspressis Pariis – New York!
Õnn kaasa siis! Juba mu läti
vanavanaema, kes eluilmas
ei pahandanud, ütles mu
tilluksele eesti emale,
kes ta süles istus
ilmasõja auraval rusul,
kui hommikune vile jaamast
Mõisaküla luust-lihast
läbi käis: Ei see hobu oota!
2.
See oli teine rong. Aeglaselt
roomav, rohtu nuhutav,
ainult piirilinnades pikalt
peatuv. Veidraid sööste
tegi pilvedesse, tuhnis
üles surnuaia mulla, lohises
laisalt mere põhjas kalade
keskel, korjas jaamadest
mahajäänuid, armastajaid,
tulisilmseid noori mehi
perroonidelt, sinu, kes
olid end eile unustanud
õnnelikuks koduse
söögilaua äärde: abbale
ümisesid kaasa, sõrmed
põlvel trummi löömas,
silmad mererohi,
hambad noored kõrkjad.
kogust SILMAD PEKSAVAD UNE SEINU
(Tartu: Ilmamaa, 2008)
56
Teisel jõulupühal hakkas Tartus
taas sadama lund.
Hingel hakkas kergem.
Vanaproua Roosi, kes üle noatera
Auschwitzist pääses ja armastas
piiritult elu värve, kuid pimedaks
jäi, kirjutab Fort Washingtoni
tänavalt, et pimeduseski
näeb ta seda, mis on valgus ja mis
vari. Ja tänab Jumalat.
Kogu maa ja kõik, mis peal,
mähkub valgusse.
Lumi ja hing.
Hing ja lumi.
57
Ta magab, ta magab, ta magab.
Ta mind enam ära ei tunne.
Ta magab, mu emakene.
Ta hääl ulatub ainult unne.
Ta magab.
Käed veel tõusevad halli lumme.
Silmad peksavad une seinu.
Varjule, emakene, tule,
tule öö eest mu mälu lumme.
8. XI 2007
60
Väljas sulab lumi Imbub
sinusse Ema sina aga paotad
ust vaatad sisse – vana,
noor, ilma karkudeta!
Täna sa kooli ei läinudki?
Lund sajab sinu sisse Sa
ju ei karda külma Ema?
63
See oli midagi koertest. Miks
sa nutsid, kas film oli kurb?
– Ei olnud kurb, ainult
südamlik. Siis ju tunned
õigesti. Näe, ka lund hakkas
lõpuks sadama. Pühi nüüd
silmad ära, pese nad puhtaks,
uus aasta on kohe käes.